nartsissid ja koerasitt
Kevad on vastuvaieldamatult käes ja juba pea-aegu viimseni äraleierdatud.
Tuginedes ülduse arvamusele, vaarvanemate tarkusele ja populaarseimale otsingumootorile maailmas võib öelda, et kevaded on salakavalaimad aastaaegadest.
Tänavune on eriti salakaval.
Märkamatult jõudis ta kalendrisse, märkamatult jõudis ta loodusse. Märkamatult tõusid temperatuurid, märkamatult taganes lumi, märkamatult sulas tõeliselt inetu lumememm, mis mu aknast kuude viisi sisse oli vaadanud. Ja kõik see on veel potentsiaalselt pöörduv. (Kalendrikuud ja, jumalale tänu, ka lumememmed välja arvatud.)
Kevaded on melanhoolia, paarikauapa niitvate tõbede, koerasita ja nartsisside aeg. Ja on alati nõnda olnud. Ainult tänavu mitte.
Seekordsel kevadel ei ole melanhooliat olnud. Ma ei tea, kas asi on kevade ligihiilivuses või sellest tingitud segaduses... või lihtsalt märatus heaolutundes, mis mind hommikust õhtuni (ja nagu täna Kadriga räägitud sai - ka vähemasti poole ööd) valdab.
See aasta tuli kevad teisiti. Ainult nartsissid ja koerasitt on alati jäävad.
Tuginedes ülduse arvamusele, vaarvanemate tarkusele ja populaarseimale otsingumootorile maailmas võib öelda, et kevaded on salakavalaimad aastaaegadest.
Tänavune on eriti salakaval.
Märkamatult jõudis ta kalendrisse, märkamatult jõudis ta loodusse. Märkamatult tõusid temperatuurid, märkamatult taganes lumi, märkamatult sulas tõeliselt inetu lumememm, mis mu aknast kuude viisi sisse oli vaadanud. Ja kõik see on veel potentsiaalselt pöörduv. (Kalendrikuud ja, jumalale tänu, ka lumememmed välja arvatud.)
Kevaded on melanhoolia, paarikauapa niitvate tõbede, koerasita ja nartsisside aeg. Ja on alati nõnda olnud. Ainult tänavu mitte.
Seekordsel kevadel ei ole melanhooliat olnud. Ma ei tea, kas asi on kevade ligihiilivuses või sellest tingitud segaduses... või lihtsalt märatus heaolutundes, mis mind hommikust õhtuni (ja nagu täna Kadriga räägitud sai - ka vähemasti poole ööd) valdab.
See aasta tuli kevad teisiti. Ainult nartsissid ja koerasitt on alati jäävad.
Kirjutas Aialos kell 20:27
5 Kommentaari
Kommenteeri!
5 ühikut vastukaja:
Ma loodan, et ei kõla nüüd maniakaal-depressiivselt, aga kevad on ülehinnatud. Koerasitt ja põlvini jõudev muda varjutavad nõrgad päikesekiired ja tärkavad lumikellukesed.
Kuid samas, soe on hea.
Elagu vastandlikud mõtted!
Ma paneks anonüümseks end, aga ei viitsi sellega mässama hakata, onju.
Kusjuures ma olen märganud, et peale igasuguste muude vastikute asjade on lume alt välja sulanud suurel hulgal riideid. Põhiliselt küll kindaid, aga ka teksasid ja särke ja muid asju, millest pole võimalik aru saada. Loogiline ju et kellegil kindad maha kukuvad, aga teksade kaotsiminekut on ju vist natuke raske märgata. Või mis?
Pead pakule ma ei pane, aga asjad olla ikka väga käest ära läinud.
Noh, on telešõu "Rooside sõda" jasel telešõul on lõppvoor, kus kaks isikut peavad mõistatama, mida rahvas asjadest arvab.
Olid siis kaks näitskut arvamas ja küsimus oli: millist riietuseset on kõige kergem kaotada (vms.)?
Esimene ütles, et pluusi, teine et seelikut.
On kaks võimalust: need vastused selgitavad seda, miks sulab lume alt teksaseid (inimesed peaad olukorda normaalseks ja igapäevaseks) või selgitavad näitsikute elustiili. Kusjuures - need kaks võimalust ei pruugi üksteisega vastuollu minna.
Aga naised saunas rääkisid - mul pole mahti olnud telerit vaadata.
Ma pole küll eriti sellesse telesaatesse süvenenud, aga tahaks tõsimeeli neid sadat inimest näha, kes pakuvad Lõuna-Aafrikat kuskile Euroopasse jms.
Olgu, ehk see oli liiga ekstreemne näide, aga kes näinud on, see teab.
Ja veel - mis värk sellel saatejuhil on viimases voorus olevate inimeste käperdamisega? Ma pole küll mingi eriline moraalijünger, aga no kuulge.
Seda käperdamise värki olen ka mina natukene veidraks pidanud, aga samas see ei ole ka midagi väga moraalitut. Mingisugused Bussi-marid ja Pille-riinud, keda Reporteris ja muudes taolistes saadetes päevasel ajal näidatakse teevad tihtilugu hoopis moraalitumaid asju. Kuigi ma ei kaeba selle üle...
Kommenteeri!